Sain oma hooaja avatud ja see avanes väga sündmusrikkalt.Reedel(17.) lennukilt otse randa ja raudkülma vette.Minu jaoks oli see vesi talumatult külm,et kui vette kukkusin,siis tappis ära jõu ja kõik võimed.Ja kukkusin ikka sest sussid jäid ju kogu aeg kinni aasadesse.Jõudsin veel ka laupäeval vette,paar h,erinevate komplektidega ning midagi eriti ei tulnud välja,kuni esmaspäeva pärastlõunal ehk eile läksin 7.0purjega,mida oli natuke vähe.Olin küll glissis,aga vahepeal niimoodi kikivarvul.Sellest polnud hullu,vaatasin ainult kus on kõvemad pagid,et halssi harjutada ja keerutasin seal kaugemal,kuulimuna juures.Kõik tuli juba nii hästi välja,45min ja ei kukkunud ka kordagi,mis tähendas,et oli täiesti palav ja mõnus ja nii edasi.Olin juba täitsa õnnelik ja mõtlesin,et 1päev veel ja siis on juba superluks,glissis jibed ainult ühe päeva kaugusel….Ja siis ma kukkusin.Veestarti ei tahtnud teha külma vee ja nõrga tuule pärast,ning ülestõmbamisotsast tõmmates kukkusin selili vette.Nägin,et puri kukub teisele poole,ehk eemale minust.Vee alt välja tulles aga lajatas mast mulle otse näkku,kulmu või silma pihta.See tuli nii kiirelt,et ei jõudnud kuidagi kaitsta ennast.Läks korra mustaks küll ja mõtlesin,et nii,nüüd kohe minestan ära,aga seda ei juhtunud.Ega ma midagi ei tundnudki,kuid ma eelmisel suvel nägin paari õpilast kes said mastiga pähe,vaikse kõksu peaks mainima,ja juba sellest olid pead lõhki korralikult ja verd voolas.Nii ma siis teadsin,et kui ma ära ei minestanud,siis on kindlasti pea lõhki.Katsusin ja muidugi oli kõik verine.Ümberringi mitte ühtegi kaatrit,jahti,purjelauda,mitte kui midagi ei olnud.Olin päris närvis,sest purjele ja lauale voolas kogu aeg verd jalad värisesid ja püüdes purje kätte saada kogu aeg ootasin,et millal ma siis ikka pildi tasku panen.Garminist nüüd vaatasin,et 15mintsa võttis aega kaldaletulek.Lõpuks sain purje kätte aga jube vastik oli tulla,sest ühe silmaga ei näinud.Tunnen,et silm lahti aga ei näe,pime ei olnud,aga udune või midagi oli ees või lipendas.Kuna mul oli kunagi silmaop(mitte laser,teemantnoaga)siis öeldi,et ei tohi pauku saada.No päris hea paugu sain.seepärast oli juba valus mõelda,et kui mul seda silma enam ei ole,siis surfata pole võimalik ühe silamaga,sest jube keeruline oli aru saada kuhu ma lähen.Ma olin nii kaugel ka ja ida-kirde tuulega pidin krüssama,et saada kohale.Muulinurgani sain õnneks ja sealt tulin jala mööda kive.Kuna oli juba õhtupoolik,siis abiväge kaldal oli.ma ise vaadata ei julgenud,aga asi oli ikka hullem kui ma arvasin,sain aru.Liis kutsus kiirabi,Helle tupsutas verd vetsupaberiga ja Kristel helistas haiglasse kolleegidele,et saaks tükid tagasi õmmeldud ilusti silmaarsti käega,mitte ei juhtuks lohakat traumatoloogi olema kes niisama kiiruga kokku käristab.Lapsed kilkasid kiirabi ümber,kas te teete meie emme terveks jne.Haiglas oli kohe selge,et päris hull lugu,sest kõik ohhetasid,et kole ja suur ja sügav ja sakiline ja õmbleks mikroskoobi all jne.Opituba või saal,oli küll ilus ja muss pandi mängima ja puha,nagu filmis noh,Nip/Tuc või midagi…Ma olin päris uimane seal,aga kuulsin,et nad rääkisid omavahel teise arstiga,protseduuri käigus,et vanajumal on teda hoidnud,hea,et pimedaks jäänud,see oleks puhta p….s olnud ja see on ka siukse paugu peale hea,et ma ikka teadvusele jäin,sest muidu ma poleks kah pääsenud.nii ma siis kohe päriselt tänasin vanajumalat ja olin päriselt õnnelik,et elus olen!Õnneks läkski kõik ilusti ja arst oli osav ja ütles,et pani kõik ilusti tagasi ja,et armid ikka jäävad.No see on ainult ilu küsimus!Vähemalt surfamist ei sega.
Ega ma ei saa öelda,et oleks kiiver pidanud peas olema,sest tõesti kuidas saaks sellise asja peale tullagi minnes merele,täitsa sile vesi,tuult ka polnud üleliia palju,peale Defit,kus oleks pidanud kiiver olema ja kus ma iga sekund kartsin kokkupõrget,siin ei kartnud midagi ja näe tuli selline põrge.Teinekord kukkudes olen näinud,kuidas laud puri püsti hoopis edasi sõidab,veel siis kui ma vee alt välja tulen,nii,et kunagi ei tea kuhu poole tal parajasti plaanis minna on…
tegime pilti ka,panen selle siis väikselt siia,et kedagi ära ei ehmataks:
MK surfiblog 
Appppiiiiii, vaesekene… sa peaksid selle pildi veel väiksemaks ja mustvalgeks sebima ;)) . Head paranemist!
Väga karm lugu, mind paneb ikka mõtlema kiivri peale:S Kiiret tervenemist ja selline arm on ainult uhkuseks Maarja!
Pilt näeb välja nagu kehv ketshupireklaam…Oi vapper oled! Ei jää neid arme midagi, sul noor nahk!
Maarja – kohutav lugu, mis küll lõppes õnneks hästi! Sa ikka teed kõik, et pildis olla.. 🙂 Kiiret paranemist sulle! Merel näeme, raisk! 🙂
Tänan kaasatundmast,küll saab korda.Kulmu pole enam,niigi neid mul polnud eriti,nüüd on üks vist täitsa puudu.Aga Henryl on õigus,kiiver poleks aidanud ka,peabki käed peapeale risti panema vee all alati,sellest oleks olnud abi vbl.Käisin veel eile kanal2-es niimoodi rullis kulmuga,täna veel hullemini paistes ja homme lähen kaameraproovi!Eks nad peavad aru saama,et ikkagi ekstreemsport.Vähemalt mu telekarjääril on ikkagi lootust!