Ookean on karm.

Sattusin mõned päevad tagasi facebookis nägema videot Rip current’ite kohta… Ja tänan väga Martin Berkmann seda jagamast! See muutis minu tänast päeva…ja kindlasti ka edasist elu koos ookeaniga…Kuigi jah, Encuentros uppus hiljuti järjest kaks inimest, kes ujuma läksid (ilma lauata)…ja kuulan teiste surfarite juttusid, kuidas neid on päästetud ja nad pole tagasi saanud ja ma tean, et ookean ei ole naljaasi oma hoovustega, aga ikka peab kõik puust ja punaseks läbi tegema või nägema omal nahal, et ikka veenduda…Niisiis õppetund, video-teooria ja päev või paar hiljem juba praktika. Päris kindel, et kui ma seda videot näinud ei oleks, oleksin julgelt sinna sisse põrutanud ja oleks võinud juhtuda nii nagu juhtus täna Billiga. Bill on vanem inglise kunstnikuhärra, kes windsurfab igal tuulepuhangul. (tuulega on viimasel ajal halvasti ja olen 2 nädala jooksul sõitnud ka 7.8ga mitu korda, ehk siis sain selle ka lõpuks vette Cabaretes) Täna anti palju tuult üle pika aja. Lained on VÄGA suured ja viimased 2 päeva inimesest kõrgemast shorebreak’ist välja ja sisse tulemine 7.8ga ja slalliasjadega on hoidnud hirmutaseme punases, sest ma olen omale puust ja punaseks teinud paar korda purjede hävitamisega sellises situatsioonis…

Bill läks merele. Lained moodustusid täna ka ühte sellisesse kohta, kuhu nad mitte kunagi tavaliselt ei tule. Ja sellest lainest ta hüppas kõrgele ning kukkus ja peale seda tea enam näha polnud tegutsemas. Minu asjatundmatu silm ei täheldanud mingeid kõrvalekaldeid normaalsusest peale selle, et ta püsti ei tulnud, aga mu kõrvalseisja kogenuma silmaga teavitas, et tal mast läks katki. Kuna me pidime sellel hetkel ära minema siis sinna ta jäi. See ei olnud kaldast eriti kaugel. Pooleteist tunni pärast tagasitulles olid kõik binoklite ja ärevusega teda veel otsimas, kaldal, kohvikus muidugi. Cabarete päästeoperatsioon on selline, et seda tegelt pole… Õnneks oli see “oma klubi” mees või nii ja ilmselt kui keegi rendib asju, siis ka hoitakse silma peal, aga tavaliselt kui kellegil midagi juhtub, siis on hea kui sõber on kaasas merel, kes su kaldale pukseerib/ veab. Keegi Vela töötajatest läks siis algaja lauaga ja nööriga teda otsima nii umbes 1,5h hiljem…
Sellest ebatavaliste lainetega kohast täpselt kus ta üles hüppas algas liivane ja valge vesi, mis läks ümber riffi merele. Kui videos valati punast värvi vette, et seda hoovust näidata, siis siin ei olnud midagi vaja valada, kogu hoovus oli liivane ja valge, ülejäänud meri oli sinine, väga hästi oli näha kuhu see lift sõidab. Bill sõitis sellega riffi taha merele ära. Teadsin,et ei ole meelakkumise päev, aga praegusel tuuledefitsiidi ajal ei saa kaldale ka jääda kui saab veiviasjadega sõita. Tavaliselt on nii, et kui keset riffi lainetes sisse kukkuda ja sealt minema ei saa kiirelt ja jääd sinna mingi 10ks minutiks rullima, siis selle ajaga tuul ja lained kannavad sind teise ranna otsa, Kitebeachi poole, umbes 600 meetrit allatuult ja sealt minema saades peab nats vaeva nägema ja tagasi krüssama sinna kust tulid… Täna oli siis nii, et riffil sisse kukkudes ja pikemalt lainetes mulistades avastasin, et ma olen hoopis vastupidises suunas teisele poole kui muidu(vastu tuult ja laineid) omadega jõudnud! Õnneks tähendas see seda, et ei pidanudki tagasi hakkama krüssama vaid sain mõnuga allatuult minna, aga edaspidi üritasin mitte selle liivase ja valge vee peal liiga uljaid manöövreid teha…kuigi täna olid vee peal sellised tüübid, keda ma isegi ei arvanud kunagi windsurfavat ja tegid topeltsaltosid jne…ju nad siis käivad ainult sellise ilmaga…mida ma ka polnud ju enne näinud…Cabarete üllatab kogu aeg ja jätkuvalt! Ma arvasin, et olen kõige raskemad tingimused siin ära näinud, aga see päev ületas kõik oma oludelt ja siiski võib öelda, et oli siiani kõige parem ja nauditavam sõidupäev üldse mu elus! Muidugi oli mul kogu aeg hirm Bill’i pärast, et kui ta nüüd lastigi ära uppuda…Kui ma kaldale läksin poole kuue paiku, siis ta oli õnneks ikkagi kaldale saanud. Asi oli nii, et läkski mast katki, aga kuna ta sellega tulema kohe ei saanud, siis viis hoovus ta kohe riffile. Lasi purje minema ja proovis lauaga tulla, aga ei miskit, kuna lained olid nii suured ja segased siis lõpuks kadus ka laud ära, ning ta ütles, et ei saanud seal sees enam aru kus pool on taevas ja kus pool põhi. Ujumine osutus mõttetuks sest see toimus kohapeal ja ainult hoovus kandis kuhu ise tahtis. Ja mitte kaldalpoole tagasi, vaid ringiratast. Lõpuks ta oli lihtsalt selili ja lasi ennast keerutada kuni üle 2 h hiljem suvaline lohetaja teda lõpuks nägi ja kaldale lohistas.
Siin ka see video:

Advertisements
Rubriigid: surf, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to Ookean on karm.

  1. martin ütles:

    See on hirmutav jah kui lähedal vikat tegelikult surfaritele koguaeg on…niikaua kui teooriat ei tea niikaua on kõik näiliselt turvaline…kuniks ükskord… Teen hetkel teste külmas vees surfamise kohta…tulemused on jahmatavad. Kui tead mida oodata, siis on lihtsam…paanika on lubamatu. Muidugi ei tohi kõike liiga tõsiselt võtta muidu ei julgegi teki alt välja tulla 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s