(Ütlen kohe ära,et jutt liiga pikk,aga kes ei taha,ei loe.)
Sündmustest ette rutates pean ma tõdema-et enamus spordialadest,peale misiganes-stiili surfamise ja purjetamise on suht nürid.Ei vaja matemaatiku,maletaja mõtlemist,ei tsirkuseartisti osavust halsside keerutamisel,ei mingit mängu ega looduse ilu…Lihtsalt TOORES JÕUD.Eks riistvõimlejaid ja sünkroonujujaid on äge vaadata küll,aga kui mõnus neil endil on pole mulle teada…(ok,mäesuusatamine,lumelauatamine,langevarjutamine ja vbl veel mõni adrenaliinirohke ekstreemsport sisaldab ka muud peale jõud-nõudmiseni)
Kui väga ma ootasin seda 21jaan õhtut,et see kõik ometi läbi oleks!
Alles täitsa õhtul ma sain aru,kui halvasti kõik päriselt läks…
Aga alusatme eestpoolt.Kindel otsus sündis kuu aega ennem,et osalen see aasta.Lootsin ikka kõige paremat.30dets proovisin esimest korda 1000m aja peale sõita.Olin jube väsinud seepäev ja läks halvasti.Tõmbasin nagu ikka poole peal lukku ennast ja siis surin teise poole,arvates,et ma ei oska ja ei suuda oma jõudu kunagi jagada ja hoida.Aga ma sõitsin ikka täitsa tühjaks end,nii,et pärast pea käis ringi ja kartsin kogu aeg,et köhin verd välja.Siis andsin aru endale,et ma lähen sinna selle mõttega,et ma PEAN parema aja sõitma kui eelmisel aastal.(mis oli 4.02.3)trennis sain siis (3.59.9)mitte ma ei lähe kingit kohta saama.
No see on täitsa absurd tegelt,et SEKUND jagatakse KÜMNEKS !!!Mis tähendab seda,et ÜHE sekundi sisse mahub korraga kümme inimest!!!Näiteks.
Niisiis,polnud paanis kohta saada,sest see oleks olnud võimatu,vaadates osalejate aegu eelmistel võistlusel.Esikoht näiteks 3.39,mis on enam-vähem sama päris sportlannadega.See selleks! Kuna ma olin pähe võtnud selle,siis tegin ma trenni ja värki ja elasin selles vaimus…Aastavahetus tuli vahele,mis keeras mu peo suht tuksi,sest kõige põnevamas kohas ma jäin magama ja magasingi kogu peo maha!Selle saaks ka andestada endale kui kõik oleks läinud plaanipäraselt.
Esmaspäev(16jaan)proovisime trennis 1000m.Tõmbasin algul hullu hooga kuni tõmbasin ennast täiesti kinni ja edasine jätkus kui uppunu kaldale vedamine lohiseva poomi küljes ja mõte oli ka see krdi poom üldse lahti lasta.Aga teadvustasin,et ma pole ju võitlustel,teen lõpuni,nui neljaks.No 4.00.0 See oli kohutav pettumus,ma olin kindel,et saan alla 4. Lootus kadus küll ära,aga olin nõus järgmisel päeval uuesti proovima ja treeneri sõna kuulama!Poole ööni ma magada ei saanud ja ainult köhisin ja veremaitse oli suus ka hommikusööki süües.Jalad valutasid,kohutavalt.Okei!Järgmisel päeval läksin ja võtsin pool tundi ennem uut üritust 5kapslit piimhappe lahustajat/lõhustajat,mida iganes…kuulasin treeneri sõna,seega peale stardikiirendust lasin hoo maha,mis tundus täitsa imelik,sest kõrval teised kihutasid.Mina pidin hoidma 2.0 keskmist kiirust vähemalt 500meetrini ja siis juurde panema kui suudan,no superluks! 500m ja polnudki uppunud lohiseja,jõudsin ka juurde panna.Lõppes nii,et aeg 3.57.0 ja ma polnud isegi mitte väsinud.Mingit valu polnud jalgades ja ka ülejäänud elu oli normis,ei köha,midagi.Jestas,ma oleks nagu juba võitnud!Ma olin nii õnnelik,te ei kujuta ette.Ma oleks tahtnud see päev juba oma champagne`i avada,mis aastavahetusest saadik ootas,et keegi teda ära jooks!!!Ja unustada kogu see võistlus!!!
Oh seda õnne!See poleks olnud mingi võiduaeg.Aga oma eesmärk mul oli saavutatud.(Nüüd ma juba läksin nii ahneks ära,et arvestasin,et võistlustel tuleb 3.55 kindlalt kui see ka juurde panna,mis sisse jäi)Minu plaan nägi ette neljapäeval suusatamist ja reedel puhkepäeva.Treener aga ütles,et eiei,neljap.puhkepäev ja reedel trenni veits 40min,rahulikult.Ma oskasin täiega üle pingutada,suusatasin üle tunni ja mitte just väga rahulikult.Kõige tähtsam osakond sõudmisel-jalad said väsitatud korralikult.Üllatuseks selgus ka,et peab sõitma lisaks km-le veel 500m naiskonnaga,mida ma polnud kunagi plaaninud,ega ka proovinud.Kauaoodatud laupäeval kohale jõudes,500m naiskonna sõitu minnes,selgus,et meil on ainult 1 vastane.(“no neid peaksite küll võitma,nad pole ka eriti tugevad,ma tean”-meie treener Oleg)Seletas veel,et kui te 10meetriga ette saate siis on kõik jube hästi,siis võite jumala vabalt võtta.No kihvt.Igatahes pani see teine naiskond meist a la poole maaga ette juba alguses.Ma ei oskagi kirjeldada seda õnnetust.Oma aeg oli 1.47…seda ma märkasin lõpuks,ma ei kujuta ette mis kohale see kvalifitseeruks,sest mul pole nendest 500m aegadest üldse aimu. Naiskonna aeg,4kesi tegime 1.55.9(pole üldse paha tegelt,oleks olnud konkurentsivõimelised kui oleks olnud ka rohkem naiskondi)kusjuures üks kukkus pingist mööda,üks seisis paigal,kui teised juba sõudsid ja ma ka magasin stardi maha.Tähelepanek-preilid sisekaitse akadeemiast! tõmbasid kõik mingi 7se raskusega kui mina 4ga…Muideks mehed,päris sõudjad,ma mõtlen näiteks Endrekson,ma vaatasin spetsiaalselt-tõmbas ka mingi 5-6ga minuarust,sinnakanti.Siis auhinnad ja ennäe meil kästi esikoha peale minna.Vaidlesime vapralt vastu,et me ikka teised.No olimegi oma klassis esimesed ja saime siis kulmedalid!Vot-vastaseid polnudki.Naera puruks.Aga Arigato oli sponsor ja seega me olime sunnitud seda tegema-asi oleks lihtsalt olnud lihtsamast lihtsam,no mine ja võta see medal ära.Aeruta kasvõi pool tundi…a seda meile ei öeldud ju…
Tunni pärast 1000m soendust tehes ma juba tundsin,kuidas ei jõudnud isegi kiirenduse ajal hoida seda aega mis peaks olema kogu sõidu VÄHEMALT.Päris tore.Olin oma arust vana rahu ise.Istusin ergomeetri peale,millegipärast käed värisesid hirmsasti-terve keha värises ja siis hakkas ka ergomeeter värisema.Just nii rahulik ma suutsingi olla!Pool maad läks kõik nagu vaja,ma ei vaadanud sealt telekast kus mina või teised asuvad,sest ma ei näinud.Peale 500 kui tuli aeg,et hoogu juurde panna siis minul läks kõik aeglasemaks ja aeglasemaks,mitte ma ei olnud väsinud,mitte hingetuks tõmmanud,täiesti arusaamatul põhjusel lihtsalt vati sees,mingi vedel või pehme tunne,venisin nagu tatt ja polnud mingit pauerit ega särtsu.Mul oli täiesti ükskõik kus ma asun ka,lihtsalt lõppeks juba,pliis.Häbi oleks olnud see poom või aer nurka ka visata.Teised olid mu arust lõpetanud kõik,kui ma ikka tõmbasin ja tõmbasin…4.04.8 täiesti pekkis,seda poleks oodanud!ka kõige halvemas unenäos.(Unes ma nägin,3.38-t ka ükskord)Nutma ei hakanud seal õnneks,pärast ikka mõni pisar tuli.See on mul vist veres,väiksena ma suutsin nuttu kinni hoida päris kaua,kui jooksin peaaegu pea otsast Viitna järve ujumispiirde köide/traati,siis nõudsin kiiret autosse minekut ja kogu famiilia pidi rannakompsud kokku pakkima ja autosse minema,seal alles ma lasin kisa lahti…nutsin ära-võisime tagasi minna.ABC 8 veneaja pikas talongi-järjekorras jooksin ka peaga vastu posti nii,et sädemeid lendas,kui multikas ja ema pidi kohemaid järjekorrast ära tulema ja koju mind nutma viima,seal ei saanud nutta,kõik vaatasid,vot selline tuttav olukord!!! Aga ma ju tegin trenni kõigest väest ja andsin mis oskasin,järelikult NÕRK.Ei ole vaja ronida igalepoole kus peksa saab.Mulle väga meeldib üks lause,mille ütles trennis üks armas naine Arigatost-ma olen niigi vinge mutt,mida ma peaksin sinna tõestama minema…??Mida mina tõestan ise ka aru ei saa. Lubadust ei anna Alfa2013 jälle proovida.Lõpetuseks-13.koht.Oma 3.57 ajaga oleks olnud 9as,millest selgub,et mulle pole vahet kas 9. või 13. aga 7SEKUNDIT vahe,ülisuur!Võitis 3.38.8
Arigato 4st naisest ainult 1suutis teha sama aja mis trennis,ülejäänd kõik panime puusse 1000m-ga.Treeneri jutust tuleb võistlustel parem aeg alati!Ja kes varem käind on-nendel 10seki parem.EI OSKA.Oleks jätnud suusatamise ja 5oom sõidu ära,no siis….aga üks huvitav kogemus juures,mis jääb ikka tükiks ajaks meelde.